Toome Teieni toreda lühiintervjuu veel ühe lõunamaa pärituolu treeneriga, kes ühines Harju JK ridadega 2017 oktoobrist. Tema nimi on Angelo Palmeri. Angelo, kes on Harjus abitreeneri funktsiooni täitmas, on tegelikult Eestis elanud juba 13 aastat, kuid sündinud ja kasvanud on ta Itaalias Bari linnas. Angelo suhtleb ja kirjutab vabalt eesti keeles jättes ka intervjuus tema vastused korrigeerimata 🙂 mis kinnitab tema puhul ka reeglit, et kui midagi väga tahta siis inimene saavutab selle.
HJK: Kui raske on itaallasel õppida Eesti keel ära?
AP: Alguses oli väga raske, järk-järgult rääkimine ja arusaamine paranesid, enamasti tänu sellele, et siin olen elanud. Ma käisin keeltekoolis ainult 6 kuud, sain natukene eesti keele baaskoolitust ning hiljem vestlesin puhtalt, tänu inimeste pingutustele, kes minuga ainult eesti keeles kõnelesid. Suur abi oli ka televisioonil (inglise keelsete filmide eesti keelseid subtiitreid lugedes) ja ajakirjadel (alguses lugesin palju ajakirja “ Jalka”, kust sain hea jalgpalli sõnavara ja rohkem infot Eesi jalgpallist). Täna saan telerist kõike vabalt vaadata ja raadiost kuulata.
HJK: Mida eestlased teevad teistmoodi jõulude ajal kui itaallased?
AP: Palju erinevusi pole, võib-olla see, et kingitusi avatakse tavaliselt 24-ndal aga mõnikord Itaalias avame hoopis 25-ndal pärast lõunat. Siis see mõnus ootusärevuse tunne kestab natukene kauem, vähemalt mu perekonnas oli nii.
HJK: Kus Su perekond pärit on?
AP: Lõunast, perekond on pärit Sitsiiliast (Palermost), aga isa sai tööpakkumise Barisse, kui olin aastane ning kasvanud olen ma Baris. Bari on päris suur linn nagu Tallinn kus elab 500 000 inimest, mere ääres ja vanalinna ka olemas. Niiet ma tunnen ennast Eestis väga koduselt.
HJK: Millise elamuse said, kui esimest korda sõid verivorsti või hapukapsast?
AP: Verivorstid moosiga, mida meil Itaalias üldse pole ja ma poleks julgenud arvata, et seda kunagi söön, aga nüüd mulle väga maitseb! Kord reisisin Argentiinasse teiste jalgpalli ajakirjanikega ja läksime sööma tüüpilisse Argentiina grillrestorani. Restoranis selgus, toidu, mille tellisime olid verivorstid (oli oktoobri algus) aga keegi ei julgenud süüa. Ma sõin ja olin ainukene kellele maitses ning pidin teistele ka selgitama, mis see oli – siis oli uhke tunne. Aga peale selle, mulle kindlasti meeldivad enam vahem kõik lihapraed. Pikkpoiss on mu lemmik.
HJK: Mis Sulle Eestis elades üldse ei meeldi? Mis väga meeldib?
AP: Ilm on probleem nr. 1. Aga treenerina ei saa ma selles suhtes midagi teha :-). Sellesmõttes palju ei keskendu enam ilmale ja pigem leian motivatsiooni, kuidas pikk talvine periood üle elada
HJK: Milline suhe on sul jalgpalliga?
AP: Jalgpall on elu ja elu on jalgpall. Kord tegin intervjuu Soome ründajaga, Mikael Forsselliga, kes mängis noorena Chelseas. Ta ütles mulle: Angelo, ma hingan, söön ja joon jalgpalli. Ma arvan, et minuga on täpselt samamoodi. Lisaks treeneri ametile Harjus, olen 2 aastat olnud ühes teises jalgpalli Klubis peatreener, koos teiste välismaalastega ning võistleme meestega kolmandas liigas. Samuti kirjutan iga nädalal jalgpallist Itaalia portaalidele. Võib öelda, et mul teisi huvisid ei olegi ja see on tõsi ning mulle see väga sobib – “Football as a lifestyle”, jalgpall elustiilina 🙂
Angelo kodulinn
Angelo kodustaadion
Angelo kodulinn
