Meil on hea meel teatada, et käesolevast hooajast alates on meie ridades järjekordselt välismaist kogemust ning innovatiivset perspektiivi ühe kogenud Portugali treeneri näol. Tutvustame teile Jośe da Pazi, kes on kõrgtasemel jalgpalliga nii treenerina kui mängijana olnud seotud ligi 20 aastat. Samuti omab Jośe erialalist magistrikraadi spordis. Jośe on kogemusi kogunud väga erinevates kultuurides, olles treener mitmekesistes välismaistes akadeemiates, millest nimekaim ehk kurikuulsa Figo jalgpalliakadeemia.

Harju on juba pikka aega taga ajanud võimalusi arendada laste talenti ning potentsiaali mitte ainult kodumaise mängustiili vaatenurgast, vaid ka läbi välismaise mõjutuse ning metoodika. Soovime, et meie mängijad oleksid universaalsed ning ülemaailmse tasemega – kes mõistaksid erinevaid mängustiile ning oleksid võimelised kohanema ükskõik mis kõrgtasemelise meeskonna vastu.

Panime kokku ka lühikese kokkuvõtte meie intervjuust Jośe-ga, et saaksite teda paremini tundma õppida ning tema mõtteviisi ja lähenemist mõista.

[Intervjuu algus]

HJK: Kasvades ülesse Portugalis, milline oli jalgpalli olemus ning keskkond?

Jośe: Jalgpall Portugalis oli ning on siiani väga suur osa kultuurist. Väikestes linnades mitme klubi olemus on täiesti normaalne ning vahel võid leida isegi ühes väikeses külas mitu meeskonda. Loomulikult suunab see lapsi rohkem jalgpalli mängima ning uusi meeskondi moodustama, samal ajal inimestevahelisi suhteid tugevdades ning jalgpallikultuuri säilitades. Minu isiklik lugu on samuti üsna sarnane ning Portugali mõistes „tavapärane“ – kasvasin ülesse külas nimega Sagres, kus mu isa ja onu mängisid kohalikus klubis. See oli just selle sama kultuuri mõjutusel, kuuldes pidevalt onult ning isalt lugusid nende jalgpalli aegade kohta, läbi mille hakkasin samuti jalgpalli mängima kui ma olin kõigest 5 aastane.

HJK: Teades, et sa oled töötanud nii akadeemiates kui ka alg-, kesk- ning kõrgkoolide lastega erinevates riikides, siis millised on sinu jaoks erinevused kooli-põhisel jalgpallil ning klubi/akadeemia-põhisel jalgpallil?

Jośe: Sellele küsimusele on üsna keerukas üldises mõistes vastata, kuna situatsioon on igas riigis väga erinev. Näiteks võib tuua Hiina, mis on Euroopast täielikult teine keskkond. Hiinas puutuvad lapsed jalgpalliga väga varaselt kokku juba koolis, kuna see on otseselt laste haridus-programmis kohustuslik. Euroopas on aga lugu teistsugune – pigem liitutakse jalgpalliga läbi kommuuni, klubide või perekondliku mõjutuse. Samuti on Hiinas erinevus see, et klubiline jalgpall hakkab alles rolli mängima siis, kui laps on 16-18 aastane ning ta professionaalsele klubile müüakse. Sellest tulevnevalt ongi peamine erinevus ehk see, et koolilaste jalgpall erineb klubi-põhisest jalgpallist võistluste poolest, kuna enamus klubid osalevad võistlustel juba kaheksandast eluaastast, kuid koolis mängides on turniirid ainult paar korda aastas. Seega võrreldes klubitasemel mängijatega on koolilastel raskem läbi lüüa, sest neil on põhimõtteliselt 8 aastat vähem võistluslikku kogemust, mis on üks tähtsaim element jalgpalluri arengus. Teine suur faktor on see, et koolis olevad treenerid pole ilmselgelt sama kogenud kui akadeemia või tuntud klubide treenerid, mille tõttu samuti kooli-põhine jalgpall on natukene amatöörlikum.

HJK: Kuidas sa hindaksid nende laste taset, kellega sa siiamaani Eestis oled töötanud ning milline on su üleüldine arvamus Eesti jalgpallist?

Jośe: Lapsed kellega olen siiamaani töötanud on väga heal tasemel, eriti arvestades Eesti peamiselt üldist „hobiseisundis“ jalgpalli. Harju noored on kindlasti lähenemas Euroopa tipp-tasemele ning ma ei näe põhjust, miks nad ei suudaks tulevikus Euroopa parimate vastu võistelda. Kui üleüldisest Eesti jalgpallist aga rääkida, siis usun, et eestlased keskenduvad liigselt lõpptulemusele, mitte teekonnale selle saavutamiseks. Selle all mõtlen ma just seda, et sageli valitakse lihtsam viis millegi tegemiseks, mis aga moodustub harjumuseks ning lõppkokkuvõttes ei ole tervislik lähenemine.

HJK: Mida suudad sa enda arvates Eesti noorte jalgpalli lisada ning mida saad sa oma siin veedetud ajal treenerina õppida?

Jośe: Mind toodi siia eesmärgiga arendada edasi projekti mis oli Harju JK poolt juba käigus ning minu eesmärk on endast parim anda ja vastavalt oma väärtustele ja identiteedile see järgmisele tasemele viia. Selleks projektiks on arendada suurepärast talenti ning anda edasi sõnum ilusast jalgpallist. Uskudes Harju JK nägemusse soovin ma pikaajaliselt arendada mängijate iseloomu ning edastada filosoofiat mida nad varem pole ehk kogenud, mille pealt saavad nad oma karjääriredelil järjekordse edasihüppe teha. Isiklikult on mul kujunenud oma idee ning nägemus jalgpallist, kuid kohanedes siinsete oludega ning jalgpalliga suudan ma palju ka oma teadmisi täiendada ning uues kultuuris kogemusi hankida, mis aitab mul kindlasti järjekordselt paremaks treeneriks saada.
HJK: Milline on su suurim väljakutse siin töötades?
Jośe: Mu suurim väljakutse on jälle uues kultuuris töötamine, kuid vaatamata sellele on mu peamine eesmärk see väljakutse ületada ning aidata sellel klubil oma visiooni täita. Samuti on ka otseloomulikult väljakutseks Eesti mängijate profesionaalseks treenimine, et nad suudaksid kunagi Euroopa parimate klubide ridades hakkama saada ning ka oma koondist edukalt esindada.

HJK: Mida arvad sa Harju Jalgpallikoolist ning mida tahaksid sa kindlasti muuta? Mis on sinu arvates vajalikud sammud, et muuta Harju JK veel tugevamaks ning paremaks nii klubina kui ka mängijate kvaliteedi poolest?

Jośe: Harju Jalgpallikoolil on kindel pikaajaline siht, kus peamine ei ole võit, vaid pigem lapse areng ning pikaajaline edukus. Arvestades, et suured akadeemiad nagu Ajax, Benfica, Sporting ning Barcelona ei ole ülesse ehitatud 5-6 aastaga, siis Harju JK on väga heal kohal ning suundub väga õiges suunas. Rääkides muutusest ei tahaks ma kasutada sõna muudan, sest ma usun pigem Harju JK visiooni kinnistamisesse ning selle edasi arendamisesse. Peamiseks eesmärgiks oleks mul nende jalajälg väga tuntavaks teha ning seda kõigile edastada – nii fännidele, lastevanematele, teistele klubidele kui ka lastele endile.

HJK: Mida sa ütleksid ühe lausega noorele jalgpallurile, kes tahab jõuda tippu?

Jośe: Talent ilma raske töö ning vaevata ei ole piisav!

HJK: Kokkuvõtteks, mis on kõige tähtsam sõnum mis Figo sulle edastas?

Jośe: Et vältida ebavajalikke ning aega-nõudvaid vigu elus, on tähtis oma aega suurepäraselt organiseerida ning aja-tõhusalt struktureerida.

[Intervjuu lõpp]

Usume, et Jośe on suurepärane täiendus ning suudab meie mängijad kindlasti tulemuslikult edasi viia. Täname Jośed intervjuu eest ning loodetavasti leidsite nii mõndagi huvitavat sellest vestlusest 😉

KOOS OLEME PARIMAD!